| Pipartäpp-maskrai | ||||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 | ||||||||||||||||
| Kaitsestaatus | ||||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||||
| ||||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||||
| Neotrygon picta Last & W. T. White, 2008 |
Pipartäpp-maskrai (Neotrygon picta) on astelrailaste sugukonna maskrai perekonda kuuluv kõhrkala. Ta elab Austraalia kirderannikul madalates vetes. Tema väikse, õhukese keha suurim laius võib-olla kuni 32 cm. Tal on teemandikujulised rinnauimed ehk ketas, millel on piki keskjoont väiksed ogad, ning suhteliselt lühike, piitsataoline saba. Tema ülapoole värvus on pruunikas, mis on mustatäpiline.
Ta eelistab liivase või mudase põhjaga elupaiku. Ta on demersaalne kala, kes toitub peamiselt vähilaadsetest (enamasti krevetilistest) ja hulkharjasussidest. Ta on ovovivipaarne, järglasi on 1–3. Teda ei püüta, kuid ta võib sageli jääda põhjatraalpüügi võrku.
Taksonoomia ja evolutsioon[]
Esmakordselt kirjeldati seda liiki teaduslikult 2008. aastal. Varem peeti teda kirju maskrai (N. leylandi) erivärvi morfiks, kuid ta tunnustati pärast Barcode of Life'i jaoks kogutud molekulaarsete andmete uurimist eraldi liigiks. Kirjeldus tugines 13 isendi põhjal. Rockhamptoni rannikult Queenslandis püütud emaskala, kelle ketta laius oli 24 cm, määrati holotüübina. Liigiepiteet picta tuleneb ladinakeelsest sõnast pictus ('värviline').
Barcode of Life'i uurimuste ja mitokondriaalse DNA fülogeenilise analüüsi põhjal on leitud, et pipartäpp-maskrai ja kirju maskrai on lähedalt suguluses olevad liigid. Need kaks liiki lahknesid umbes 10 miljonit aastat tagasi miotseenis.
Levila ja elupaigad[]
Pipartäpp-maskrai levila
Pipartäpp-maskrai elab Austraalia kirderannikul. Tema levila ulatub Wesseli saartest Põhjaterritooriumil Hervey laheni Queenslandis. Tema levila läänepiir on teadmata. Teda võib leida ka Uus-Guinea lähedalt, kuid selle kohta pole kindlaid andmeid. Mõnes paigas on ta üsna tavaline, näiteks Carpentaria lahes.
Ta on põhjakala, kes elab enamasti mandrilava välisserval 25 meetri sügavusel, kuid mõnikord võib ta lebada ka kuni 100 meetri sügavusel. Ta eelistab lebada liivasel või muul pehmel pinnasel.
Välimus[]
Pipartäpp-maskrail on väga lame keha ja suured rinnauimed, mis on aluselt pea ja kehaga kokku kasvanud. Tema tiibade ehk ketta laius on ligi 1,2 korda suurem kui pikkus. Tiibade servad on ümarad. Nina moodustab nürinurga ja sellel on terav ots. Ülapoolel on silmad ja sirbikujulised avad, mille kaudu siseneb hingamiseks vajalik vesi. Alapool on viis paari s-kujulisi lõpusepilusid, suu ja väljaveninud ninaavad. Suu on väike ja seda ümbritsevad ogad, suunurkades on silmapaistvad kortsud. Suus on ülalõualuul 33–38 rida ja alalõualuul 31–40 rida hambaid. Hambad on väiksed ning need võivad olla nii teravad kui ka tömbid. Kõhuuimed on keskmise suurusega ja nurgeliste otstega.
Piitsataolise saba pikkus on 1–1,3 korda pikem kui ketas. Saba ülapoolel asetseb kaks sabavarrelt lähtuvat peenikest mürginäärmetega astelt. Väiksematel isenditel võib olla vaid üks astel. Saba on mõõdukalt lai, kuid sabavarre juures lamedam ja õhukesem. Astla juures on voldid; ülemine volt on väiksem kui alumine. Ülapoolel on piki keskjoont sirbikujuliste avade taga kuni 22 väikest, lähestikku paiknevat oga. Ülejäänud keha on peamiselt sile. Ülapool on helekollakas või pruun ja kaetud arvukate tumedate tähnidega. Sarnaselt teiste maskraidega on tema silmade ümbrus tumedam, mis meenutab maski. Saba on vahelduvalt kaetud tumedate ja valgete eri pikkuste vöötidega. Sabaots on valge. Ketta alapool on valge. Ketta suurim laius on 32 cm.
Toitumine[]
Pipartäpp-maskrai eelistab põhjaelustikust saaki pigem krahmata, kui seda pinnasest väljakaevata. Kõige olulisemad toiduallikad on krevetilised. Ta toitub ka hulkharjasussidest ja kirpvähilistest, harvem viburhännaklastest, limustest ja väikestest luukaladest. Võrreldes väiksemate isenditega on suurematel isenditel mitmekesisem toit, mis sisaldab rohkem hulkharjasusse.
Paljunemine[]
Pipartäpp-maskrai on sarnastelt teistele maskraidele ovovivipaarne kala. Loode areneb emaskalas paiknevas munas. Esialgu saab loode toitu munaraku rebus sisalduvatest ainetest ja hiljem emaka seinal olevatest jätketest erituvast erilisest valgurikkast vedelikust. Suguküpsel emasel on üks toimiv munasari ja vasakul pool paiknev emakas. Emane toob ilmale ilmselt ühes aastas 1–3 järglast. Vastsündinud on 9–11 cm pikad. Isased ja emased saavutavad suguküpsuse, kui nende ketta laius on vastavalt umbes 17 cm ja 18 cm. Isaste eluiga on vähemalt 11-aastat ja emastel 18-aastat.
Kokkupuuted inimesega[]
Pipartäpp-maskraid ei püüta ja kalurid heidavad ta kõrvale. Ta võib sageli sattuda põhjatraalpüügi võrku. Carpentaria lahes moodustab ta näiteks umbes 4,5% kogu püütavast saagist. Umbes pooled maskraid, enamasti isased, hukkuvad võrku sattununa. Vaatamata suurele suremusele, arvatakse siiski, et see ei mõjuta oluliselt pipartäpp-maskrai arvukust, kuna ei püüta aladel, kust teda leidub rohkelt. Lisaks asub tema levila peamiselt merekaitsealadel. Rahvusvaheline Looduskaitseliit loetleb pipartäpp-maskraid soodsas seisundis liigiks.
Viited[]
- ↑ https://www.iucnredlist.org/species/195464/68636975 (vaadatud 14.12.2018)